ITSPEA 10 – KUIDAS SAADA HÄKKERIKS
Häkkerlus on miski, mis on populaarses meedias saanud veidi ebakohast käsitlust. Tegemist ei ole kapuutsis ja maski taga olevate inimestega, kes proovivad kuhugi pahatahtlikult sisse murda. Tegelikult on tegemist hoopis palju eetilisema ja intellektuaalselt põnevama inimgrupiga, millega sooviksid ka paljud teised liituda. Mida peaks aga tegema ja mõtlema inimene, kes soovib häkkeriks saada. Õnneks on Eric Steven Raymond oma kirjatöös „Kuidas saada häkkeriks“ seda selgitanud väga põhjalikult, proovides anda ülevaate, missugune on õige häkkeri suhtumine, mis on tema oskused ja mis rolli mängib staatus häkkerite seas [1]. Allpool arutame, kuidas Raymond on antud teemat käsitlenud selles kirjateoses.
AJAKOHANE, PRAKTILINE JA AUS
Esiteks ütleksin seda, et kuigi algselt kirjutas Raymond „Kuidas saada häkkeriks“ juba üheksakümnendatel, on see kirjateos siiski väga asjakohane ning käinud väga hästi ajaga kaasas. Ta on uuendanud teksti sisuliselt, võttes arvesse aspekte, mis on ajas muutunud, olgu selleks kõige olulisemad programmeerimiskeeled või ülevaade ajaloost. Lisaks on artiklile lisatud väga praktiline korduma kippuvate küsimuste sektsioon, mida arvan olevat väga hea reaktsioon igasugusele vastukajale. Lisaks läheb see hästi kokku üleüldise häkkerite ideoloogiaga, kus sama tööd (ehk samale küsimusele vastamist) ei tehta mitu korda, hoides kokku kõigi aega.
Raymond on suutnud selle artikli kirjutada väga praktilises võtmes. Mitte ainult ei käi see ajaga kaasas, toetamas tugev KKK sektsioon, see annab lisaks ka väga selgeid ja otsekoheseid samme ja tegevusi, mida lugeja peaks tegema, kui ta sooviks saada häkkeriks. Seal ei ole väga niisama muljetamist, vaid rohkem konkreetsust. Lisaks ei karda Raymond rääkida asjadest, nii nagu nad on. Kuigi on maailmas palju keeli, on inglise keel häkkerikeel, õpi see ära! Mõndadele võib-olla selline väide ei meeldi, aga see on reaalsus ja seega ka autor räägib sellest.
Positiivse poole pealt räägiks viimasena Raymondi imelisest harjumusest teistele allikatele ja teostele viidata. Ta on leidnud väga hea tasakaalu selle vahel, kui paljust ta ise räägib ja kui palju ta annab lugejale endale võimaluse spetsiifilise teema kohta juurde lugeda, jagades enda soovitust, kust seda teha. Näiteks teeb ta nii programmeerimisest rääkides viidates Peter Norvigi programmeerimisõpetusartiklile [2] või näiteks mainides ka enda muud loomingut nagu „Kuidas õppida häkkima“ [3]. Lisaks jagab ta kirjateose lõpus korralikku listi lisalugemisega, mis on asjahuvilistele kindlasti väga kasulik.
ÜLDISTAV, LIIALDAV JA TUGEVAD ARVAMUSED
Hoolimata teose ajakohasusest, praktilisusest ja autori aususest, leidsin, et teoses oli ka elemente, mis minule isiklikult väga ei sobinud. Üheks neist oli autori komme üldistada ja anda hinnanguid, andmata käsitletavale teemale piisavalt erapooletut vaatevinklit. Kuigi antud kirjateos ongi Raymondi mõtted ja seisukohad, arvan, et kohati neutraalsemalt asju sõnastades oleks ta suutnud luua rohkem usaldust ja tõsiseltvõetavust. Näiteks üldistab autor, et autoritaarsus võrdub tsensuuri, salatsemise ja jõu ning pettumise kasutamisega. Kuigi mõned autoritaarsed keskkonnad on tõepoolest sellised, ei saa panna võrdusmärki sinna vahele, kuna on ka autoritaarseid ühiskondi, kus Raymondi mainitud elemendid puuduvad (kas või Singapur, kus tegelikult valitseb autoritaarne riigikord). Sääraste teemadega tundsin, et Raymond tegi järeldusi liiga vara ja propageeris ebatäpseid fakte.
Lisaks tundsin, et autor ei jätnud lugejale palju mõtlemisruumi ning surus enda arvamust peale natukene liiga tugevalt. Kombineeritult liialdamisega jättis see mulje, et temal ja ainult temal on õigus. Näiteks on tema väitel unity kasutuskõlbmatu (kuigi on kindlasti inimesi, kes seda kasutavad) või et veebilehitsejat suudab igaüks kasutada (seda kindlasti mitte, tean ise inimesi, kes sellega toime ei tule). See kõik pani mind tundma ebameeldivalt ning usun, et pehmem toon või vähem enda arvamuse välja toomine oleks kasuks tulnud.
Viimaks mainiks ka, et hoolimata sellest, et Raymondi ei rääkinud väga eliitgrupis olemisest andis ta oma käsitlusviisiga selgelt teada, kuidas hindab häkkereid rohkem, kui teisi inimesi. Seda oli tunda näidetes, kus ta rõhutas, et teeneid, näiteks veebilehte, peab tegema teistele häkkeritele (mitte kõikidele inimestele ja ühiskonnale), lõpetades sellega, kuidas ta nimetas kräkkereid alamateks eluvormideks, mis on minu arvates vale, kuna me oleme päeva lõpuks siiski kõik inimesed.
Mis mulje jäi mul Raymondi artiklist üleüldiselt? Tegelikult väga hea ning tunnistan, et lugesin seda põnevusega just tänu tema spetsiifilistele nõuannetele ja praktilisele toonile. See oli igatahes üks väga hea kirjateos, mis pani mõtlema. Autorist endast jäi lihtsalt veidikene üleolev mulje ning arvan, et kui ta oleks veidi erapooletuma ja poliitiliselt korrektsema tooni võtnud, oleks see artikkel veelgi mõjukam.
[1] http://www.kakupesa.net/hacker/
Comments
Post a Comment